Järjekord
Üks episood Tartu fotoloost

The Queue
An Episode in Tartu’s Photo History

Kaheksakümnendate nõukogude fotolukku piiluv raamat sisaldab näituseloost rääkivate dokumentide kõrval valikut Tartu Fotoklubi korraldatud üleliidulisel näituskonkursil „Naine fotokunstis”osalenud Eesti fotograafide töödest ning põgusat sissevaadet akti rolli üheksakümnendate Eesti meedias. Viimast ajalehe „Edasi” fotokonkursi „Suvenaine” ning selle imekombel säilinud arhiivi näitel ja varal.

This book, which offers a glimpse into the photography of the 1980s in the Soviet Union, includes documents about the history of the exhibitions, a selection of works by Estonian photographers who participated in the Soviet Union-wide exhibition contest “Women in Photographic Art,” and a brief insight into the role of nudity in the Estonian media of the 1980s. The latter draws from the miraculously preserved archive of the “Edasi” newspaper’s “Summer Woman” photo contest.

Raamatusse koondatud materjali mõtestavad Indrek Grigori ülevaade näituseseeria ajaloost, Läti fotoajaloolase Alise Tifentale artikkel 1977. aastal Riias toimunud naisfotograafide näitusest „Naised fotokaameraga” ning Poola kunstiajaloolase Adam Mazuri essee Krakówis toimunud legendaarsest näitusteseeriast „Venus”, mis inspireeris ka Tartu näituse.

The archival material compiled in the book is complemented by Indrek Grigor’s overview of the “Woma in Photographic Art” exhibition series’ history, an article by Latvian photo historian Alise Tifentale that focuses on the 1977 exhibition of women photographers in Riga titled Women with Cameras, and an essay by Polish art historian Adam Mazur, which discusses the legendary exhibition series Venus in Krakow, which also inspired the Tartu exhibition.

1983. aasta 3. märtsil avati Tartu Fotoklubi eestvedamisel Tartu Kunstimajas esimene näitus sarjas „Naine fotokunstis“, millest sai hoobilt Tartu näituste ajaloo üks suurimaid menukeid. Sarja kuulusid kokku viis episoodi. Kõige populaarsem oli „Naine fotokunstis“ 1989. aastal, kui seda külastas nelja nädala jooksul 24000 inimest. Lood Tartu Kunstimaja ukse taga loogelnud järjekorrast ongi käesoleva raamatu ning sellele eelnenud näituse algne impulss.

On March 3, 1983, the Tartu Photography Club opened in Tartu Art House the first exhibition in the series Women in Photographic Art. It quickly became one of the most popular events in the history of exhibitions in Tartu, with a total of five episodes. Women in Photographic Art reached its peak popularity in 1989 when it was visited by 24,000 people over four weeks. The stories of the queues outside the Tartu Art House are the initial impetus for this book and the preceding exhibition.

Erootika oli NSV Liidu avalikkuses taunitud ja naisteemalise näituse korraldamine nõudis omajagu poliitilist manööverdamist. Reaktsioonina sellele oli taasiseseisvumise aegse poliitilise meelsuse oluliseks osaks suisa karnevalilik vastandumine NSV Liidu, sealjuures ka selle puritaanlikkusele. Meediavabaduse kasvuga – 1989 hakkas ilmuma ajakiri „Maaja”, ajalehe „Edasi” esikaanel ilmus akt jne. – kaotas „Naine fotokunstist“ oma väärtuse defitsiidina ning näitus hääbus üheksakümnendate kauboikapitalismi masinavärgis.

Erotica was frowned upon in the public sphere of the Soviet Union, and organizing an exhibition featuring nudes required some political manoeuvring. In response to this, the political sentiment during the period of re-independence included a somewhat carnival-like opposition to the Soviet Union, including its puritanism. With the growth of media freedom, such as the publication of the Maaja magazine in 1989 and featuring nudity on the front page of the Edasi newspaper, the exhibition Woman in Photographic Art lost its value as a rarity, and it waned in the machinery of capitalism of the 1990s.

Näitus
Tartu Kunstimuuseumis
05.11.2022–12.02.2023

Exhibition
At Taru Art Museum
05.11.2022–12.02.2023

„Järjekord. Üks episood Tartu fotoloost“ on näitus näitusest. 1983. aasta 3. märtsil avati Tartu Fotoklubi eestvedamisel Tartu Kunstimajas esimene näitus sarjas „Naine fotokunstis“, millest sai hoobilt Tartu näituste ajaloo üks suurimaid menukeid. Sarja kuulusid kokku viis episoodi – aastatel 1983, 1986, 1989, 1991 Tartu Kunstimajas toimunud näituseid ning viimaseks jäänud näitus 1993. aastal Küü galeriis.

The Queue. An Episode in Tartu’s Photo History is an exhibition about an exhibition. On 3 March 1983, the first exhibition in the series Woman in Photographic Art was organised by the Tartu Photo Club and opened in the Tartu Art House, immediately becoming one of the most popular exhibitions in Tartu’s history. Altogether five exhibitions took place: in 1983, 1986, 1989 and 1991 in the Tartu Art House, and in 1993 in the Küü Gallery.

Kõige populaarsem oli „Naine fotokunstis“ 1989. aastal, kui seda külastas nelja nädala jooksul 24000 inimest. Lood kunstimaja ukse taga loogelnud järjekorrast ongi tänase näituse algne impulss, kuid sellele kurioossele episoodile keskendumise kaugem eesmärk on juhtida tähelepanu kaheksakümnendate fotograafia rahvusvahelisele haardele ning rangelt reglementeeritud loomeliitudega võrreldes märksa suuremat vabadust nautinud fotoklubide omapärasele rollile kultuuriloos.

The most popular of the Woman in Photographic Art exhibitions took place in 1989 and over four weeks it was visited by 24 000 people. The stories about the queue at the Art House’s doors are the starting impulse for the present exhibition, but another aim of focusing on this curious episode is to bring attention to the international reach of photography in the 1980s and to the peculiar role that photo clubs, which enjoyed somewhat greater freedom than the strictly regimented creative unions, have played in Estonian cultural history.

Fotograafia ei olnud NSVLis kunstiliigina tunnustatud, seetõttu ei olnud meil ka fotokunstnikke, kutseline fotograaf tähendas pressi-, tehase- või mõne muu asutuse fotograafi. Samas, alates kuuekümnendatest oli fotograafia kui hobi riiklikult soodustatud ja nii moodustati ka Tartu Kultuurihoone juurde fotoklubi, mis seaduse mõttes toimis kui rahvakunstiring. Pakkudes traditsiooniliste meediumitega kunstinäitustelt tõrjutud fotokunstnikele väljundit, kasvas Tartu fotoklubi aga palju enamaks.

In the Soviet Union, photography was not recognised as a form of art and therefore there were no photographic artists. A professional photographer was somebody who took photos for the media, for a factory or for some other institution. At the same time, beginning in the 1960s photography as a hobby was promoted by the state and thus a photo club was also formed under the auspices of the Tartu Cultural Centre, functioning in the eyes of the authorities as a hobbyist art circle. By offering an outlet for photographic artists whose works were shunned by traditional art exhibitions, the Tartu Photo Club was actually quite significant.

Üks Tartu Fotoklubi silmapaistvamaid sündmusi oli klubi kunstilise juhi Valeri Parhomenko poolt korraldatud näitus-võistluste sari „Naine fotokunstis“. Kusjuures erakordne ei olnud mitte ainult publiku huvi, vaid ka näituse rahvusvaheline haare. „Naine fotokunstis“ näitust võib iseloomustada kui defitsiidi näitust. Erootika oli NSVli avalikkuses taunitud ja naisteemalise näituse korraldamine nõudis omajagu poliitilist manööverdamist, nii oli akti- ja portreežanri kõrval olulisel kohal sotsiaalne teema ning näituse toimumine 8. märtsil ei olnud juhus. Kuid võrdväärselt erootikaga oli NSVLis defitsiitne ka kõik välismaine, mille hulka kuulus ka sotsmaadest pärinev. Väheoluline ei olnud ka asjaolu, et näitus oli pea ainus võimalus näha fotot kvaliteedis, mille reprodutseerimist NSVLi meedia ei võimaldanud.

Some of the most notable events of the Tartu Photo Club made up the series of competition-exhibitions Woman in Photographic Art, which were organised by the club’s creative director Valeri Parhomenko. Besides the number of visitors, the international reach of the exhibition is noteworthy. Woman in Photographic Art can be characterised as an exhibition of deficit. Eroticism was publicly deplored in the Soviet Union and organising an exhibition around the theme of women demanded quite a lot of political manoeuvring: the third theme, besides nudes and portraits, focused on women’s social roles, and the fact that the exhibition was opened on International Women’s Day was no coincidence. However, everything from abroad, including from other socialist countries, was considered equally as rare as eroticism in the USSR. Another important aspect was the fact that the exhibition was almost the only opportunity to experience photos of high technical quality, which the reproductive possibilities of Soviet media could not offer.

Taasiseseisvumise aegse poliitilise meelsuse oluliseks osaks oli suisa karnevalilik vastandumine NSVLile, sealjuures ka selle puritaanlikkusele. Meediavabaduse kasvuga – 1989 hakkas ilmuma ajakiri Maaja, ajalehe Edasi esikaanel ilmus akt jne. – seeläbi kaotas „Naine fotokunstist“ oma väärtuse defitsiidina. Parhomenko küll üritas kooperatiivi ja hiljem aksiaseltsi kujul salongi turumajanduslikult tulusaks ettevõtmiseks ümberstruktureerida, kuid üheksakümnendate kauboikapitalismis see ei õnnestunud.

With the growing freedom of the press – the first issue of the erotic magazine Maaja was published in 1989 and nude photos were printed on the cover of the daily newspaper Edasi – Woman in Photographic Art lost its value as a deficit item. Parhomenko did try to transform the salon into a cooperative and later a joint-stock company to restructure it into something suitable for the market economy, but during the era of cowboy capitalism in the 1990s he was not successful.

„Järjekord. Üks Episood Tartu fotoloos“ kuulub näitustesarja „Tartu 88“, mille raames toimuvate arhiiviprojektidega võtab Tartu Kunstimuuseum vaatluse alla arhiivides kõige vähemesindatud viimased 35 aastat meie kunstiajaloos, eesmärgiga luua teaduslikult läbitöötatud arhiiv, mis täiendaks muuseumi varasemaid materjale.

The Queue. An Episode in Tartu’s Photo History is part of the exhibition series Tartu 88, which consists of archive projects of the Tartu Art Museum meant to cover the last 35 years of Estonian art history, the most under-represented period in the museum’s archives. The aim of the project is to create thoroughly researched additions to the archive to supplement materials in the museum’s collections from earlier eras.