Kumu kunstimuuseumi viiendal korrusel avati septembris Krista Möldri, Taavi Talve ja Neeme Külma ühisnäitus “Arhiivi ja arhitektuuri vahel”, mille kureeris Kati Ilves. Näitus jääb avatuks veebruarini, mis tähendab, et näitus vältab rekordilised viis kuud. Taoline olukord mitte ainult ei võimalda, vaid suisa nõuab, et kriitika vaataks näitusest rääkides kaugemale tavapärasest uudisehorisondist.

Kunstiministeerium otsustas arhitektuurile keskenduva näituse arutamisega algust teha pühendades oma eetri kunstiehitamisele ja -ehitajatele.

Üks võrdlemisi oluline teema, millest kunstieriala ringkondades palju räägitakse, on professionaliseerumine näituste installeerimisel. Mis sisuliselt tähendab mitte nii väga teoste kui näitusesaali kohati ülimalt töömahukat ruumilist ümberkorraldamist. Neeme Külma ja Jaana Jürise firma OÜ Valge Kuup on selle protsessi tinglik kehastus või lipulaev. Ma ei ole sada protsenti kindel, kas firma sünni tingis huvi ehitusmaterjalide vastu või on firma tinginud Külma kui kunstniku huvi ehitusmaterjali ja kvaasiarhitektuuriliste lahenduste vastu. Kuid see ei ole ka tegelikult oluline.

Millele ma selle asemel tähelepanu juhiksin, on tõlgenduste kokkulangevused ja lahknevused Kumu näitusel osaleva Neeme Külma ja kõnealusel näitusel mitte osaleva, ent oma loomingus laialt ehitusmaterjale kasutava kunstniku Mihkel Ilusa materjali tajus.

Kui Ilusale on ehitusmaterjal miski, mis kunsti konteksti tooduna muutub väärtuslikuks, siis Külm otse vastupidi käsitleb ehitusmaterjali millenagi, mis võtab kunstilt selle igavikulisuse ning muudab ta ajutiseks sündmuseks. Samas lähtuvad mõlemad ideest, et kunstilise sekkumise kaudu muutub näituseruum ise anonüümsest arhitektuurikeskkonnast teose osaks. Lisades siia Mihkel Ilusa mõiste “leidsituatsioon”, tundub mulle, et kunstiteoorias neomaterialismiga tähistatud liikumine, mille sõnavara ka Ilusa ja Külma teoste kirjeldamiseks suurepäraselt sobib, on olemuselt äraspidine institutsionaalne kriitika.

Pitoresksest dekoorist vabastatuna, anonüümseks valgeks kuubiks pööratud galerii ruum, millest vahepeal põgeneda üritati, on ise muutunud kunstniku tööriistaks. Samuti nagu ready made’ist ehk valmisobjektist, mis algselt kunstniku kui looja geeniust ründas ja kahtluse alla seadis, on saanud installatsiooni lahutamatu osa, mille kunstilises väärtuses kahtlemine ei tule kellelegi pähe.

Lõik saate sissejuhatuses viidatud ingliskeelsest intervjuust Tanel Randeriga, kus teemaks Jevgeny Zolotko ehitusmaterjali kasutus