Kontakt – Indrek Grigor

Indrek „eneseküllane monoloog” Grigor on tekstimasin. Mingil kummalisel põhjusel käivitub ta justnimelt kunsti peale. Grigori kohtumist kunstiteosega võiks tõenäoliselt kirjeldada kui bifurkatsioonipunkti, kust edasi hakkab Grigor aina kiirenevas tempos, rida rea, lehekülg lehekülje järel teosest ja selle autorist kaugenema, kuni produtseeritud tekstimassiivil kaob igasugune hoomatav seos ühegi kunstniku või kunstiteosega. Seejuures on kõik väga elegantne, tekstikulg on nauditav ning teksti lõpus tavaliselt ka tänatakse viisakalt kunstiteose autorit. Siia võiks võrdluseks tuua D&G nipsaka väite Franz Kafka kohta, et viimane olla pidanud armusuhteid üksnes selleks, et oleks põhjust kirjutada armastuskirju.

Margus Tamm
Müürileht detsember 2012

Indrek “self-sufficient monologue” Grigor is a text machine. For some strange reason he is activated by art. Grigor's meeting with art could most probably be described as a point of bifurcation, from where line by line and page by page Grigor starts to distance himself from the work and its author, till the produced mass of text loses any traceable contact with any work of art or artist. At the same time, everything is very elegant. The flow of text is enjoyable and at the end the artist is usually politely thanked. Here one could make a parallel with D&G’s cheeky claim about Franz Kafka. Supposedly, the latter engaged in romantic relationships only to have a reason to write love letters.

Margus Tamm
Müürileht December 2012